surfyjane Kariibidel on alati ilus olla.
2025 jaanuaril tegime teoks aastaid küpsenud plaani, minna Tobago saarele Kariibidel, Trinidad ja Tobagol.
Miks just sinna?
Sest seal kulgeb elu mahedalt kariibide ja reggae muusika rütmis. Vesi ja õhk on troopiliselt soojad, loodus on lopsakalt kaunis ja lubab tuult igapäevaselt.
Ja kõik need soovid said täidetud.
Iga päev saatis meid tänavatel reggae muusika ja kõik muu mis sellega seondub. 🙂
Tobagol ole tegemist turistidest üleküllatud saarega, väljaarvatud siis kui sadamas on Kariibidel seilav kruiisilaev.
Surfiklubisid on saarel 2, me olime Tobago Heritage looduspargi alal paiknevas Radical sports surfiklubis. See on väike, kuid kaua toiminud ja mõnusalt kodune surfikool, kus põhifookus on purjelaua surfil ja tiivafoilil, kuid tehakse ka lohesurfi koolitusi. Nad rendivad ka kõikide nende surfialade varustust, lisaks on palju supi laudu ja kajakid. Klubis on olemas tualett, riiete vahetamise kabiinid, dushid, söögiala, varjuall istumise ja lebotamise ala, koht kus surfivarustust hoida, pumbad, saab osta vett-karastusjooke. Rannas on osaliselt ka inimene, kes aitab lohesid üles-alla. Paadiga päästmise teenust pakuvad nad ka (kuid see võib olla lisatasu eest). Loodusparki sissepääs on eraldi pileti eest, 3 usd päev. Kui hoiustate varustust tasuliselt surfiklubis on see hinnas. Looduspargis on klubi juures ka 3 söögikohta, millest kahes saab tasuda ka kaardiga. Toit on maitsev. Portsud pigem suured, hinnad nagu Eestis.
Surfist. Tavapäraselt on neil jaanuari alguseks läbi vihmaperiood, kuid sel aastal oli teisiti ning sellest tulenevalt oli ka tuul muutlikum nii suuna kui tugevuse osas. Päeva jooksul said enim surfata kiired reageerijad. Kõik õppisid lugema pilvi ja selle järgi tuult ennustama. Pea igal päeval sadas ka kohati vihma. Õhk on seal soe, 26-31 kraadi. Vesi 26-28 kraadi. Keegi väga ära ei põlenud, kuna taevas ei ole pikalt pilvitu. Tuul puhub piki rannikut või kalda suhtes diagonaalis, kuid kuna taamal on mäed siis see teeb tuule auklikumaks. Vees on ka hoovus kaldale suht lähedal ja sellega peab arvestama ning teadma, kuhu sattuda ei tasu. Veepõhi on korallikivine, susse tasub kanda kui on vajadus kõndida. Mõõna ajal ulatuvad jalad päris kaugelgi põhja, riif on kaugel ja seal on lained suured. Riifi ja kalda vahel on spot klassikaline Eesti kartulipõld, kuid tõusu ajal on ka väiksed lained. Hüppeid ja maandumist peab ajastama tuule tugevuse ja laine järgi. Vesi on mõnusalt soe (kuum) ja merekilpkonni on seal palju. Saime surfata 9 päeval, oleks saanud rohkem kui pagas oleks koos meiega saabunud ja kui viimasel päeval oleks ka usinaid olnud. 🙂 Saime sõita kõikide lohesuurustega. Minul oli kaasas 7, 10 ja 14m2 Ozone Enduro lohed ja kõigiga sain sõita. Kaldale lähedal kannatas ka konksust lahti võtta. Kuigi üldiselt oli see siiski lohega sõiduks vajalike oskuste kasvatamise koht muutlikumates tuuleoludes kui me eestlastena kodurannas meretuuli nautides oleme harjunud. Kõigi laagris osalejate surfivundament sai korralikult tugevamaks laotud ja see on väga väärtuslik. Hüppamiseks on see kindlasti rohkem vanakooli harrastajate koht. Ja purjelauduritel ning tiivafoili sõitjatel oli seal mõnus, neid oli ka palju aga samas lohetamiseks oli kõvasti ruumi, kitsamaks läks vaid kalda all, kui purjelaua ja tiivasõitjaid oli mitmeid randumas ja lahkumas, sest liivarand ei ole suur ja palmid lähedal, ülestuult on juba laevad ja paadid.
Lendasime sinna läbi Amsterdami, pikk lend KLMiga, kahjuks jäi meie kõigi äraantav pagas Amsterdami. Põhjuseks ilmselt asjaolu, et AirBaltic startis hiljem Amsterdami udu tõttu ja maandudes istus lennuk kaua paigal oodates luba reisijad maha laadida. Lõpuks tuli KLMi lennule joosta. Pagasi saime 4 erineva kohaliku lennuga 4 päeva jooksul. KLM ja Karribean Airlines toimetas pagasi kohalikku lennujaama, sinna tuli oma kulu ja kirjadega järgi minna.
Saar ise on ilus, loodus on lopsakas ja õhk mõnusalt troopiline. Linde on palju. Et linnulaulust osa saada tuleb ärgata vara, kl 6 ajal on vägevad helid. Koolibrisid, rohelisi papagoisid, shaka-lakasid, kukke-kanu, kohalikke musti “varblasi” oli palju.
Käisime ka kahel saaretuuril.
Esimene neist Corbin Local Wildlife park ( vt kodulehte siit) – kuhu kindlasti soovitame minna! Tegemist on ainult kohalikke liike omava armsa looduskeskusega, kus päästetakse kohalikke looma-, linnu- ja taimeliike eesmärgiga nad tagasi loodusesse lasta. Giidiks oli meil koha 1 omanik Ian, kes seal ka elas. Tegemist on ääretult tulihingelise looduse fänniga ja see millise kirega see härra oma tööd teeb, on meeletult inspireeriv. Nägime palju koolibrisid, papagoisid, shaka-lakasid (vali keskmise suurusega lind, keda saarel on palju), kaimanit, armadillot, opossumeid, madusid, aguutisid, oravaid, otseloti (kasslane), erinevaid kilpkonnasid ja väiksemaid sisalikke. Meie eest olid sel korral peidus osad sealsed linnud, Sally Painter (suur sisalik) ja roheline iguaan.
Teine reis oli Castara randa, kus lootsime näha raisid ja snorgeldades erinevaid kalu. Rand oli väga kaunis, kuid tol päeval olid lained väga suured ja snorgeldada sai meist vaid ainult üks, teised hullasid niisama vees. Seejärel viis teekond meid Argyle kosele. Valisime saare mitmest kosest just selle, sest sinna oli teekond lihtsaim – kõndida ca 20 minutit ja ei tulnud turnida. Teekond kosele läbi vihmametsa oli ilus, meid vapustasid muuhulgas ka suured pambuse võrad. Kohalejõudes saime kõik end jahutada kose all basseinis ujudes, kus oli väga selge vesi ja ka palju kalu, kes olid ka inimese lähedal. Osad meist ronisid ka mööda kaljuseina üles järgmise kose astmeni, kust avanes kaunis vaade.
Kolmas seiklus viis meid pimedas kariibi merele – läksime kajakidega helendavat planktonit vaatama ning otsima noori haisid, raisid, kilpkonni, kes aastaringselt saarel ühes laguunis pesitsevad. Ja see oli elamus kogu eluks! Ujuda eredalt sätendavas planktonivees, näha ööpimeduses tuduvaid pelikane, klipkonna, raisid, meritähte, planktonivees sätendavalt liikuvaid kalu – wow! Seda tasub seal kindlasti kogeda! Neid korraldab Radicali surfiklubi omanik ja tema vend, juba üle 10 aasta.
Kohalikust elust meie kodukandis Bon Accordis.
Kõik kohalikud armastavad sõita autoga (staatuse sümbol), meile küll ei sõidetud jala kõndides otsa, kuid signaali lasti korduvalt. Väikseid rummikokteili joomise kohti ja pisikesi söögikohti on seal palju. Ka toidupoode on mitmeid, soodsamad on suuremad poed, kuhu tasub liikuda autoga. Puuvilju saab osta ka tänavalt, nt ananass on imehea – hind 1 ananassil ca 3 eurot. Meie lemmikud olid ka platain (kohalik praadimise banaan) ja avokaado (Dominikaanilt). Puuvilju on neil üksjagu, kuid nad ei armasta neid ise väga süüa. Kohalike eelistus on pigem rasvasem ja praetud kiirtoit. Toidupoes on hinnad pigem kallimad kui Eestis või osaliselt ka samas hinnas. 1 õun maksis nt 3,5 trinidadi dollarit ehk 50 senti. 1 ttd = 0,14 eurot.
Transpordi hinnad on kallid. Kaugemad otsad ca 50 eurot per person. Saar on suhteliselt mägine, tõusude-laskumistega, kohati kitsaste mägiteedega, kus on ka auke ja vasakpoolse liiklusega. Seetõttu rendiautoga kulgemist soovitaks vaid väga kogenud juhtidele. Me valisime transpordi teenuse osutajaid, kes pakkusid auto ja juhi teenuse koos. Üks neist nt Keino Twin Isle Tours (Keino kontakt +1 (868) 336 5361).
Tobago saarel on pigem ohutu, nad pole turismile meeletult orienteeritud, low life ehk rastafarid liiguvad aeglaselt – seetõttu kellelgi kiire ei ole (võtke tempo maha), kohalikele makstakse kodanikupalka – turist ei ole igal sammul nn liikuv rahakott. Ja ka lastega seal olla oli mõnus (meil oli kambas neid 3, vanuses 4 kuud – 6 aastat).
Majutus on kallis. Me asusime kahes villas Bon Accordis, asukoha puhul sai määravaks surfikooli lähedus, klubisse oli kodust jalutada ca 3 km. Villade olid ruumikad, neis olid ka basseinid, pesumasinad/kuivatid, köögid täisvarustuses kodus kokkamiseks. Grillisime kodus ka kohalikke kalu, homaare, tuunikala. Restoranidest sai käidud ka Tripadvisori nr 1 – Tobago Paradise Grill, kus osad sõid homaare, teised muid kalaroogasid. Medium homaar oli suuuuur. Vaade loojuva päikese merele restorani terrassilt oli kaunis, all sagisid ringi krabid, naabrite hoovid olid ehedalt korrastamata. Toidud tuli ette tellida ja lauad ette broneerida. Soovitame külastada. Kohalikke roogasid sai ka mujal proovitud, kiitsime enamus neist heaks.
Kokkuvõttes I love it! Need reggae ja soka rütmid, troopiline kliima, koduseks saanud surfiklubi inimesed ja olemine, ilusas looduspargis jalutamised, ananass, mereannid, palmid, päike ja surf. Meie seltskond oli 10 täiskasvanut ja 3 last. Mälestusi sellest reisist on kuhjaga, pilte ja videosid palju. Osa saab ka teieni toodud.
Pildil on ta samuti vees hoitud.
