surfyjane Karibu! (Teretulemast swahili keeles)
Teha lohesurfilaager Keenias oli meil ammu nimekirjas ning septembris sai otsustatud, et jaanuaris on minek, sest lennupiletitel oli hea hind.
Miks just Keenia?
Janel on 1 surfisõber, kellel on Dianil surfikool ning juba aastaid oli plaan sinna surfama minna. Ja muidugi Keenia looduse ja loomade pärast, unistus minna safarile, et näha looduspargis oma silmadega kaelkirjakuid, lõvisid jt loomi oli teine suur põhjus.
Kolmas põhjus oli sobilik kliima sh veetemperatuur, mida me saime kogeda ka Keenia lähedal Zanzibari laagrit tehes 2017 jaanuaris.
Miks just jaanuaris?
Sest siis on Keenias hea tuuleperiood, talvel tasub sinna minna vahemikus detsember-veebruar.
Ja jaanuaris on Eestist hea aeg korraks sooja minna ja surfata, uus aasta pole veel hoogu sisse saanud ja eelmise aasta toimetused on joone alla saanud.
Ka järgmise aasta jaanuaris on meil reisisihtkoht olemas, varsti avaldame selle plaani ka.
Seniks aga olete oodatud liituma juba kinnitatud sügise laagritega 2024 aastal: novembri keskel El Gouna ning 8-22 oktoobril Cumbuco Brasiilia.
Ettevalmistused ennem Keeniasse minekut
Viisa teema oli segadusseajav, sest dets 2023 tuli Keenia presidendilt teade, et jaanuarist on Keenia viisavaba. Kuna ei lähim Keenia suursaatkond Rootsis ega ka muud allikad ei andnud kindlat teavet, kuidas siis uus kord toimib, tegime siiski viisad.
Online viisa täitmine käib veebilingi kaudu ja nõuab veidike keskendumist ning aega. Viisa taotlusesse on vaja kirjutada aadress, kus Keenias olles viibite ning peate endast üles laadima dokumendi pildi, mis ei tohi olla vanem kui 6 kuud. Viisa tasu 51 USD kanne ei pruugi kohe toimida, varuge kannatust ja proovige erinevaid kaarte.
Osad meie seltskonnast said oma viisa kinnituse kätte nädalaga, osadel kulus üle 2 nädala ning oli vaja ka e-kirja teel küsida, et miks on viisataotlus veel rahuldamata.
Seega kui plaanite sinna minna ja olukord on endine, tehke viisataotlus kuu enne ja printige see paberil välja.
Vaktsiinidest soovitatakse teha: A ja B hepatiit, kõhutüüfus, kollapalavik, covid, meningiit, teetanus, poliomüeliid ja vaktsiinid, mida Eestis tehakse lapseeas.
Soovitan ka lugeda Minu Keenia raamatut, mille autor on Janika Tamm. See avab suurepäraselt kohalike keenialaste elu ja maailma. Raamatu kirjeldus: Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi. Tuhanded traagilised lood vaikitakse maha, sest see on lihtsalt niivõrd tavaline.
Surfiolud
Jaanuaris on Keenias Kaskazi passaattuul, mis puhub kirdest piki kallast ning keskmine tuulekiirus jaanuaris Dianil on 7,2 ms, tuul puhub sel ajal tavaliselt 90% ajast.
Päike paistab päevas 12 tundi, päike tõuseb 6:20 ajal ja loojub 6:40 ajal.
Õhuniiskus on 74% ja vihma tõenäosus jaanuaris on 6%. Õhu temperatuur on 25-32 kraadi. Pilvekate ca 30%. Tuul peaks hakkama puhuma iga päev kl 10 ajal ja kaduma loojangu ajal ning üldiselt on tugevaim reeglina keskpäeval.
Ookeanivesi on soolane. Veetemperatuur on keskmiselt 27-28 kraadi.
Kuna me oleme ekvaatorile väga lähedal on tõusud ja mõõnad väga tugevad, kaks korda päevas on nii tõus kui ka mõõn, vee taseme muutus tõusu ja mõõna vahel on 2-4m sõltuvalt kuu tsüklist.
Nairobi
Me lendasime Tallinnast Nairobisse. Nairobi lennujaam paistis väljast suur ja veidi uhkem kui ta tegelikkuses oli. Koht kuhu me lennukist sattusime oli nagu oleks ajas tagasi rännanud, sildid passi ja viisakontrolli järjekordade juures olid veidi segadusseajavad ning liikumine neis oli väga kaootiline. Nairobi on Keenia pealinn, seal elab ca 5,5 miljonit inimest 700km2 alal.
Nairobis olime poolteist päeva ja käisime ka Nairobi Toweris, mis on linna 1 silmapaistvamaid vaatamisväärsusi ja oli igati külastamist väärt, sest vaade selle tipust linnale oli lummav. Sealt lahkudes tegime lähedalasuvas restoranis õhtusöögi ja toidupoe ringi ning naasesime majutuskohta. Nairobis on kuritegevus väga tõsine probleem ja turist peab seal väga ettevaatlik olema, sest raha/esemete ja inimröövid on seal tavalised. Taksoteenusena toimis seal Bolt. Pimedal ajal soovitan siiralt mitte linna avastama minna.
Diani
Nairobist läksime Jambojeti siselennuga Dianile, kus olime kokku 7 päeva.
Dianis maandusime Ukunda lennujaama, mis oli omaette põnev elamus, sest see lennujaam oli nii pisike, et maandumisraja kõrval ringipööramiseks puudutas lennuki tiivaots peaaegu lennujaama hoonet ja maandumisraja asfalt oli ikka väga rööpas, mida oli ka tunda kui lennuk maandus. 😀
Seal ootas meid ka juba transfeer ja viis meid majutuskohta. Soovitan transfeerid ette tellida usaldusväärse kontakti kaudu.
Dianil surfikoht oli super, valge liivarand oli lai ja ruumi laialt, me olime Quest Kiteboardingu klubis, hoiustasime seal varustust, puhkasime rannatoolides ja varju andsid palmid, lohesid sai pesta, surfikooli poisid aitasid lohesid pumbata ja üles-alla ning jooksid vajadusel allatuult mööda randa vastu. Ainus miinus on merihein/vetikas mille varjus on ka piisavalt merisiile, seega susse tasub kanda kui on oht, et paned jalad põhja, kuid tõusu ajal on vesi kõrge ja jalad põhja ei ulatugi, seega tasuks ka vesti kanda. Ookeanivesi ei ole nii soolane, et silmad sügeleks kuid päike on maru kirgas ja tasub lausa prille kanda surfates.
Surfikool asub 5* hotelli territooriumil ja kaupmehed hoovi ei tohtinud tulla, kuid neid oli rannas palju. Tuul oli üldiselt tugevam pealelõunal ning sõita saime peaaegu igal päeval ja lohedega suurustes 12-17m2. Surfikooli juures elas ka palju ahve, kes olid võimaluse tekkides väga naglad prügikastist sööki otsima ja ka laualt haarama kõike, mis söödav tundus. Seega tasub olla ettevaatlik, kohalikel turvameestel olid ragulkad, mida nähes ahvid põgenesid.
Dianil käisime ka Stiltsis leemurite toitmisel, mis oli superarmas kogemus. Ja väga hea otsus oli minna ka Diani Bora Bora loodusparki, mis on väike kohalik loomade park, kus saate jaanalindu, sebrasid ja kaelkirjakuid ise sööta ning lähemalt tuttavaks ka teiste loomadega, giid oli ka väga tark, sõbralik ja oli tunda et ta hoolib neist loomadest.
Dianil olid head söögikohad nt: Funky Monkey, Kokomo, Hamboyant. Mereannid on maitsvad ja meie jaoks soodsad. Laud tasub ette broneerida. Toidupoed olid avatud kl 21ni ja neist sai osta kõike, kellele maitseb siis head olid ka draakoniviljad ja mangod. Liikusime päevasel ajal tuktukidega ja taksoga ning pimedal ajal tutvuste kaudu hangitud kindla firma taksodega (ohutum ja ei pea kauplema).
Safari Tsavo East looduspargis
Keenia alast 8% moodustavad looduspargid ja väljaspool loodusparke neid loomi enam ei ela. Turistide toetus ja huvi loodusparkide (neid on ca 50) vastu on see, mis neid loomi elus hoiab, seega palun käige safaril ka. Valisin Tsavo Easti rahvuspargi külastuse, kuna see on Keenia suurim loomade kaitseala (nt Masai Marast 9x suurem) lasudes 13,7 tuhandel km2-l. See looduspark loodi 1948a ja koos Tsavo West looduspargiga on suurus 22 tuhat km2. Loomi on Tsavo Eastis palju ja meil õnnestus näha: elevante, lõvisid, sebrasid, kitselisi sh gasellid, varaan, metssiga, jaanalinnud.
Meie võtsime päevase looduspargi külastuse koos lõunasöögiga (mis oma asukoha mõttes oli kena ja toit oli maitsev kuid põhjustas osadele kõhuhädasid), ka transfeer oli hinnas ja per person oli safari hind 160 eurot. Kombeks on safari korraldaja giid/autojuhile maksta ka tippi, nii tegime ka meie. Teekond Dianilt loodusparki algas kl 4 hommikul ja naasesime kl 19 ajal, auto tundus korralik ja juht oli osav, kuid liiklus maanteel oli väga ohtlik. Hiljem kuulsin, et see maantee olevat maailmas ohtlikkuselt esikümnes ja ei imestanud, see oli tõesti kole milliseid möödasõite seal tehti.
Päeval peale safarit hakkasime sõitma Dianilt Watamule, meil oli selleks puhuks ettetellitud taksobuss, teekond on ca 4 tundi ja teel läbisime ka Keenia suuruselt teist linna Mombasat, milles elab ca 1,5 miljonit inimest 300km2 ja Mombasa on Ida-Aafrika suurim sadamalinn, mis oli ajalooliselt ka tähtis osa siiditeekonnast, hiljem vürtsiteekonnast ja kulla ning elevandiluu transporditeest. Linn asub osaliselt 5km x 3km suurusel saarel ning lõunakülje ja mandri vahel ei ole silda ja seda ületatakse praamidega. Mombasa on väga inimesterohke, lärmakas, kirju ja intensiivne linn, autoaknast on sellest osa saada õnneks ohutu, kuid näiteks avatud akna all telefoniga toimetada ei soovitata, sest möödaminnes võib keegi selle aknast näpsata.
Watamu on väiksem kuurortlinn kui Diani, loodus on niisama lopsakas, nagu Dianil nii ka Watamul on ranniku äär peamiselt hotellide päralt ja söögikohad on peamiselt hotellide restoranid. Watamu on Keenia Itaalia, sest selles regioonis elavad ja omavad hotelle ja ärisid peamiselt itaallased. Watamul on vaid 1 toidupood, mis on avatud kl 18:30ni. Lisaks on muidugi väikeseid kohalike pisikesi putkasid ja tänavalette, kust saab osta vett, karastusjooke, puuvilju ja snäkke.
Surfikoolidest olime me Tribe Watersports lohesurfiklubis, hoiustasime seal asju ja rannas olid abilised lohe-üles alla võtmiseks ja lohede pumpamiseks. Surfikoolil oli ka varjualusega puhkeala ning kõrval asus hotell. Kui Dianil oli meil surfikooli juures ahvikesi siis Watamul olid igapäevased külalised väikesed ja kirkavärvilised sisalikud, kuid oli ka paar ahvi, kellest üks oli ka naljalembene.
Majutus oli meil surfikooli lähedal ja liikusime sinna jala, ka Watamul oli meil majutuskohas bassein ja ma ütleks et see on väga tähtis. Watamul me sulistasime kodubasseinis isegi ööpimeduses ja otsisime langevaid tähti. Restoranidest olid lemmikud Visiwa, Mapango, Kobe resort. Liikusime päevasel ajal tuktukidega ja pimedal ajal kindlate taksodega (tellisime ette).
Surfispotis on rannal suhteliselt kitsas tõusu ajal ja surfikooli ees on ala, kus on vana koralliriif, mis on kohati terav, seega jalutamiseks vees tasub valida ala. Merisiile seal ei ole, kuna tegemist on veelooduspargi alaga ning kalmaarid söövad merisiilid ära. Mõõna ajal oli surfata lahedam, siis tekkisid ka madalikud, kus vesi oli sile ja hea oli ka vabastiili trikke teha. Tõusu ajal Watamul tasus olla ettevaatlik, sest seal oli ka arvestatava tugevusega hoovus. Tuul Watamul oli tiba tugevam, saime sõita lohedega 8-17m ja puhus reeglina lõunast loojanguni, surfata saime sealsest 5st päevast neljal.
Tagasi lendasime Malindilt Jambojeti siselennuga Nairobisse, kus olime jällegi ühe öö majutuskohas ning varahommikul lendasime sealt Turkishiga Eesti poole. Lendu Nairobist lükati edasi ning ametlikku infot selle kohta ei tulnudki, tuli teha korralikku detektiivitööd, et saada aru mis kl me lend väljub.
Tagasitulles jäi ühel reisikaaslasel saamata osa pagasist, kuid õnneks see laekus hiljem korrektselt talle koju.
Kokkuvõtlikult Keenia on võimsa loodusega ja palju elamusi pakkuv Aafrika riik. On kohti, kuhu sel korral ei jõudnud, sest ei tahtnud joostes seda teha aga kui lähme uuesti siis on jälle mida avastada. Soovitan soojalt sinna minna nii surfama kui ka lihtsalt puhkama ja kindlasti ka safarile minna ning kes vähegi lugemishimuline on siis kindlasti lugeda ka Minu Keenia raamatut.
See mõnusas kuumas vees surfamine ja need draakoniviljad ja mango ja kaelkirjakud ja elevandid ja lõvid ja head restoranimaitsed ja basseinis sulistamised ja mõnusad kohtumised ja tähtede vaatlused ja ilusad hetked kambaga jäävad mind positiivselt laadima veel pikaks ajaks.
Aga kindlasti tasub Keenias olla ettevaatlik, kannatlik ja paindlik nii asjaajamises kohalikega, sest osad on ausad ja täpsed aga kõik mitte ja seda nii taksos, restoranis toitu oodates ning ka mujal. Keenias on tavalised ka elektrikatkestused ning võib juhtuda, et on tunde kui ka kraanist ei tule vett. Need on sellised hetked, mis panevad perspektiivi paika ja sunnivad korraks mõtlema, kui mugavalt, turvaliselt ja iseenesestmõistetavalt me end oma maailmas Eestis positsioneerime ning kui paindlikud ja vähenõudlikud on inimesed suures osas maailmas. Mind rikastas see reis väga ka ja soovitan ka
Asante sana (suur tänu)!
