surfyjane Jaanuaris 2026 käisime Aasias surfamas ja leppisime enne minekut me harrastussportlastega kokku, et käime enne Tais Koh Phangani saarele minekut ka Kambodzas templeid imetlemas, mis on 10-12 sajandist. Ja kuna valisime Aasias vahemaandumise lennujaama Singapuri siis otsustasime ka seal ringi vaadata, mis oli ka mega õige otsus.
Kambodzas kogetu kirjeldamiseks sobib 1 sõna – WOW.
Lendasime Singapurist Singapur airlines seljakottidega otse Siem Reapi, jätsime surfipagasi Singapuri lennujaama hoidu (nb soodsam on jätta mitmeks päevaks kui pooleks päevaks). Lennuki piletid olid 320 euro kanti edasitagasi. Tai-Kambodza piiritüli on Sieam Reapist väga kaugel ja ei mõjuta sealset piirkonda turistide jaoks. Lennujaam on linnast 1h kaugusel ja tuleb arvestada taksosõiduga 35 usd sulas, takso saab kohe lennujaamast väljudes vasakult (ametlik lennujaama firma).
Teel linna külastasime juba mitut templit, et mitte päeva raisata, kui teed samamoodi siis kauple lennujaamas kohe hind selle järgi. Toit on templite juures lihtne, maksab ca 7-10 usd, kuid Siem Reapis saab sarnase roa 2,5-4 usd eest ning 7-10 usd on juba viisakam menüü.
Koosta endale kindlasti plaan, milliseid templeid näha tahad siis on hiljem lihtsam, sest neid on palju ja osad on vähem taastatud (kivihunnikud). Lisan ka lingi, kust saab baasinfo templite ja templi kaardi ostmise kohta – vt siia.
10 päevane templite külastamise luba (templite külastamiseks 3 päeval 10st) maksis 62 usd – sinna peale pannakse Su pilt ja see peab kaasas olema alati, kaarti saab osta kahest kohast.
Selle taksosõidu raames külastasime 3 templit – Banteay Srei ja Banteay Samré olid mul enne nimekirjas, taksojuht soovitas veel Prasat Beng Mealea templit, see oli esimene külastus. Minu lemmik neist kolmest oli Banteay Srei punasest liivakivist väike armas nn naiste kindlus pühendusega hindu jumalale Shivale. Ta on koostöös Šveitsiga suurepäraselt taastatud ning selles templis on imeilusad reljeefid, nikerdused ja kujud. Ka Banteay Samré oli äge, suurem kui Srei, teda peetakse Angkor Wati miniatuurseks mudeliks ning tempel on ehitatud pühendusega Vishnule. Prasat Beng Mealea oli ka äge Vishnule pühendatud dzunglitempel, see on meelega jäetud dzungli meelevalda, näitamaks kuidas loodus vallutab. Templi sees saab mööda rada kõndida ja puud pakuvad mõnusalt päikese eest varju.
Õhtuks saime hotelli, valisin hotelli selle järgi, et oleks Angkori templitele lähedal, pigem soodne ja linna sees, basseiniga, 3 toaga et saaksimee mugavalt plaane arutada ja muljetada ning et oleks köök kus saame ise hommikusööki teha. BB Angkor Residence osutus valituks, jäin väga rahule, saime isegi bassus sulistada, mis mõnusalt jahutas. Ainus mis puudu oli dushigeel ja shampoon, küll aga seep oli olemas. Käisime linna peal jalutamas, et oli nädalavahetus siis nn baaride tänaval oli korralik melu ja lärm aga see oli omamoodi äge. Maandusime Kambodža autentse toidu restoranis The Christa Restaurant Bar, mis meenutas mulle Brasiilia Jeri 1 ägedat restot. Teenindus oli hea ja toit ka.
Päev 2 Siem Reapis, alustasime maru vara enne 6 juba sõime hommikust ja rentisime jalgrattad 5 usd päev ning asusime teele, et päikesetõusul väiksema turistihulgaga hiiglaslikus Angkor Wati templis olla. (NB Naised pikk seelik v pikad püksid jalga ja õlad on ka viisakas katta. Vajadusel saab kohalikult kaupmehelt salli osta. Ka mehed väga lühike püks ja maika ei ole sobilik). Angkor Wat on võimas! UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv tempel ehitati 12. sajandi alguses ja on siiani maailma suurim kunagi ehitatud religioosne monument, mida külastavad igal aastal miljonid turistid. Kuigi algselt ehitati see hindu templina ja oli pühendatud Vishnule, muutus see järk-järgult hoopis budistlikuks paigaks. Viis templi torni sümboliseerivad Meru mäe viit tippu ning müür ja vallikraav vastavalt mäeahelikke ja ookeani. Imeline paik.
Sealt edasi liikusime läbi kaunite väravate – budistlikud näod rivis järgmiste templiteni, millest enamus olid väga lähestikku.
Bayon – kuulus tempel mille 37 torni küljel on naeratavad näod, ka see tempel kuulub UNESCO maailmapärandi hulka.
Baphuon – imeline kõrge magava buddha tempel, mis on pühendatud Shivale, templi üleval on võimas vaade ümbritsevale ning hiiglaslik magav buddha süvendati templi küljele 15 sajandil. Seda templit armastasid ka ahvid, kes olid pigem sõbralikud.
Sealt edasi liikusime unikaalse 350m Elephant Terrace ja 25m Terrace of the Leper King juurde, mille reljeefid olid ilusad. Viimasel on kujutatud enamasti naissoost taevalikud olendid, garudad ja naga maod.
Siis lubasime endale väikse ampsu – mina proovisin grillvardaid ja naturaalne kookosjäätis oli mega hea ning asusime teele Ta Prohmi templi poole – see on kurikuulus Tomb Rideri filmist, kus Angelina Jolie turnis. Selles templis on puud läbipõimunud templi müüridega ja templi sees jalutamise rada on väga põnev ja avastamisväärt nurgataguseid ning pildistamise kohti on palju. Ta Prohm ehitati algselt budistlikuks kloostriks ja ülikooliks.
Viimaseks jätsime kaugemal asuva suure Pre Rup templi, mis on väga heas konditsioonis ning arvatakse, et see oli ehitatud matustetalitusteks. Kui nii kaugele ei soovi minna siis võiks viimaseks valida Banteai Kdei templi.
Hotelli jõudes tõdesime, et sadulas sai istutud 40km, kuid kandilisest istmikust hoolimata oli kõik kogetu igati seda väärt.
Tol õhtul käisime turistimeeneid otsimas ja sõime jõe ääres kohalikus söögikohas, kus oli tiba lärmakas ja nägime laudade ümber ringi siblimas rotte, mis pidavat küll tavaline olema. Varahommikul asusime taksosse, et tagasi Singapuri lennata.
Kambodža ja Siem Reap oma templitega jätsid minusse väga sügava mulje ja ma oleksin iga kell nõus sinna tagasi minema ja kõike seda uuesti kogema. Maksta saab igal pool kaardiga ja kohalikku raha läks maru vähe vaja. Inimesed on sõbralikud, ilm on ilus ja hinnad on soodsad. Kambodža templid olid mul to visit listis mitukümmend aastat, see tänulikkus mis seal kogu selle ilu ja ajaloo keskel mind valdas, tõi korduvalt pisarad silma. Mega, et saame seda kõike nii ehedalt kogeda!
Tagasi Singapuris, võtsime kiirelt oma pagasi holdist, pakkisime asjad ringi ja läksime Scoot airlinesiga Ko Samui lennule (Tai), koos surfipagasiga oli lennu hind 350 euro kanti. Ma olin ette tellinud takso (kuna meil suur pagas ja oli vaja suurt bussi) lennujaamast sadamasse, et Koh Phanganile sõita nii et kõik sujus mugavalt. Sadamas tasusime oma kiirpaadi eest 16 eur, lohistasime mööda väga lihtsakoelist puidust muuli oma kotid paati, kohe läks pimedaks, meri lainetas, kiirpaat hüppas kuid 30 minutit hiljem olime Koh Phanganil, kus samamoodi tervitas meid ligadilogadi puidust muul, hüppasime kommunity taksosse – need on taksokastikad – juht on kabiinis ja sõitjad katusega autokastis kahel pikal pingil nii et pagas mahub keskele. Sõidu hind on suht fikseeritud aga mitmekesi tasub ikka veidi kaubelda. Teel hotelli, peatusime panga automaadi juures, kuna Ko Samuil olles selgus et majutaja soovib kogu raha sulas! Nii me siis oma tuhandeid automaadist väljutasime ja ootasime põnevusega, mis edasi saab. Taksos oli 2 itaallast, kellelt küsisime restoranisoovitust (hiljem sinna Fish restauranti ka läksime, super mereanni koht). Btw sularaha on Tais kunn ja Koh Phanganil kaardiga sai maksta pm aint toidupoes. Automaadist väljavõtmine on 6,50 eur nii et pigem võtke vähem kordi välja.
Majutuses läks suureks sularaha lugemiseks, saime makstud osalt eurodes ja suuremas osas tai bahtides. Majutuskoha valisime selle järgi, et oleks mere ääres, Thong Sala rannal, surfikoolide lähedal, pigem vaiksem piirkond, püsiksime koos aga et oleks igaühel oma tuba ja luba ning köök korralik kodus söögitegemiseks. Valisime Scenery beach resorti, oleks olnud super ikkagi kaardimakse võimalus ja diivanvoodi millel mina magasin oli amortiseerunud madratsiga, kuid muidu oli timm, köök oli hästi varustatud, meil oli isegi blender ja riisikeetja. Poest sai kõike, hinnad pigem soodsad. Puuviljad mega head ja soodsad, need ostsime rohkem tänavakaupmeestelt.
Surfirandades käisime kolmes.
Siam Pro Kite keskuses – väga toetav õhkkond ja lahedad omanikud, koht ise oli väike ja ülesvõtmine tiba keerukas kuid sõitjaid oli parasjagu ja õpilasi 1-2 istruktoriga, ruumi siiski oli.
Kiteflip – endine iko kool, tiiva ja lohesurfi kool, kus saab aint õppida, freeriderid ei ole oodatud, sest hotell mis asub nende territooriumil ei soovi tihedat loheliiklust turvakaalutlustel, kauplesin meid siiski üheks surfipäevaks sinna. Õpilasi/instruktoreid oli palju ja tegelikult vees läks keeruliseks ja kitsaks, et neist ülestuult v distantsil püsida.
Accrokite – ainus IKO PRO kool kogu saarel, omanik ja tiim olid lahedad, süsteem töötas, õpilasi oli palju ja sõitjaid ka aga ruumi siiski sõiduks leidus. Saime isegi oma varustust seal hoiustada viimasel ööl enne lahkumist. Tasusime päeva kaupa 200 bahti per person, sest iga päev ei tuuluta.
Lohedest kasutasime 95% ajast kõige suuremaid, mina 15m ozone edge lohet, Aivar nt 17m Ozone Zephyr lohet, Tarmo 14m ja Rain kordamööda mis meil parasjagu vaba oli. Esimestel päevadel oli vesi kõrge ja lohesid üles alla võtta pikal inimesel oli ok, lühikestel khmm (ma ootasin mõõna). 😀 Kuid paari päeva pärast oli veetase pigem madal ja siis oli minek lihtsam. Accrokite juures oli vees väga teravaid kive, seega tallaga sussid tasuks jalga panna. Söömas sai käia kõrval restodes.
Koh Phangani saar ise on väga kaunis, roheline ja kohati mägine ning vaheldusrikas. Rentisime 2,5 päevaks auto, mis oli maru õige otsus, sest mägiteed üles ja alla olid ikka järsud ning kohati oli näha teedel ka liivaseid kohti, mis rolleriga sõites võivad ohtlikud olla. Enamus muidugi rendivad rollerid 250 bahti päev ja sõidetakse valdavalt kiivriteta, liiklus oli pigem viisakas ja rahulik siiski. Mitmed rannad olid väga kaunid, palju oli venelastest turiste ja ka söögikoha omanikke, kuid vaated ja toidu kvaliteet olid head.
Vaatamisväärsustest bottle beach viewpoint oli muidugi väga võimas. Mäest üles matk pole pikk, aga see nõuab kannatlikkust, joosta ei saa, kogu teekonna vältel on pidevaid tõuse ja ebatasast maastikku. Kõnnid üle juurte, astud üle rändrahnude ja sikutad end viimasel lõigul köitega üles, enne kui puud järsku avanevad ja rannajoon sinu all nähtavale ilmub. Selgetel päevadel muutub vesi türkiissinisest sügavsiniseks avamerel, luues tugeva kontrasti, mis on ülalt vaadates uskumatult muljetavaldav. Meil õnnestus seda ilusat vaadet nautida koos kümnete teiste turistidega. Päris kivirahnu lõpu servani me ei läinud, see on ka tiba ohtlik, oli lausa imekspandav, et seda lubatakse ning isegi beebid kõhul mindi. Jalga soovitaks panna tossud ja veepudel kaasa.
Chaloklum bay seaside restaurant sticky rice oli mega hea ja passionfruiti värske mahl ka. Rand oli seal väga ilus, turiste palju, käisime vaatamas kus seal surfatakse – paatide vahel ja pigem väga enesekindlale surfarile sobilik koht, ohte palju. Sealt läksime reedeõhtusele ranna trummiõhtule Zen beachile, mis oli mega mõnus. See toimub igal reedel päikseloojangu ajal, turiste on seal palju aga see on seda väärt kui live trummid meeldivad. Kui tahad istuda võta rätik v tekk kaasa.
Ka Haad Rini uudistasime surfikohana, suured jõulised lained ja palju turiste vees, keerukas surfikoht kaljude vahel, rip current paistis ka korralik. Kuid House of Sanskara rannaresto oli mõnusa vaibiga, isegi Acaid sain süüa. Slaavlasi oli palju. Ranna ümber külas oli ka pisikesi poode, kus leidus nt kauneid käsitöö ehteid. Sealt suundusime kosele Than Sadet, mis oli ainus millel rohkem vett on jaanuaris, turinisime kivide vahel, osad olid ka vees. Koduteel külastasime imeilusa vaatega tai proua kodurestorani tee ääres Boonsuk Restaurant. Portsud olid väiksed aga pad thai oli maitsev.
Käisin ka kodurannas surfamas, kuid kuna tuul tuli üle kalju siis sõita oli hea aint kaldalt kaugemal, kalda all kukkus lohe kohe vette ja jalad põhja ei läinud, sai ujuda. Soovitaks üldse Koh Phanganil surfiks vest kaasa ja selga panna, seal ei ole sellist süsteemi, et keegi Sulle appi tuleks kui pusid vees, pead ise hakkama saama, vest on igati väärt oma kohta pagasis.
Restoranidest külastasime veel mitmeid, ühes neist mängis klaverivirtuoos, 1 oli kõrgel mäeharjal me kodu lähedal ja seal oli mega vaade! Viimasel õhtul läksime uuesti Fishermani mereande sööma.
Papaia oli Koh Phanganil mega maitsev, peaaegu nagu Brasiilias. Mangosteenid olid head, passionfruit ja muidugi mangod. Hommikusöögiks tegin nt koguaeg avokaado muna saia ja puuvilju. Lõunaks mina sõin palju pad thaid – lemmik.
Tagasi Koh Phanganilt Ko Samuile läksime suure praamiga kuna see sobis ajaliselt kõige paremini – Lambrouk ja see oli viga, nad kasseerisid teise piletiraha surfikoti eest ja suhtumine jättis soovida. Ko Samui lennujaam on lahe, istud õues ootealas ja saad välirestos süüa, mina muidugi nautisin veel x pad thaid ja mango smuutit.
Singapur! OMG me tegelikult minnes olime ka 1 päeva Singapuris ja juba olime ringi käinud Little Indias, Haji laneis ja jõe ääres pikutanud, kus saarmaid vaatlesime ja äraminnes hariliku vesivaraaniga tutvusime aga ära minnes jätsime Singapurile rohkem aega – saabusime hilisõhtul, liikusime kohe taksodega hotelli, hommikul andsime pagasi pagasihoidu hilisõhtuni ja veetsime Singapuris terve päeva ja õhtu. Ma tahaks sinna veel! Ilus puhas, meeletult palju sportivaid inimesi merepromenaadil. Botaanikaaed oli imeilus ja hiiglaslik, The Garage kohvik seal oli ka väga hea, tegime hommikusöögi. Võta aega, et erinevaid botaanikaaia alasid nautida. Orhideemajja me ei läinud, sest tahtsime linnas ka jalutada. Liikusime metrooga kesklinna, jalutasime china townis ja leidsime söögikoha kus lõunatada ümara laua taga. Ja Singapuris liitusid meiega päevaks ägedad Tiina ja Urmas. Vaatasime üle suure lukshotelli Marina Bays ja suundusime sinna kõrvale Gardens by The Baysse Night Garden Rhapsodyt nautima – Supertreed ehk hiiglaslikud metallist tulede ja taimedega kaunistatud puud, mis pimedas klassikalise muusika saatel valgusshow annavad. Võta tekk viska pikali ja naudi! Singapuris kui tahad viisakat ja hea asukoha ja hea hinnaga hotelli siis soovitan väga Rest Bugis hotelli. Metrooliinid on üli mugavad, pigem soovitan maksta kaardiga iga kord metroojaama väravas viipemaksega, turisti päevapass läheb kulukamaks. Metroo lõpetab sõidud kl 23 ajal, siis peab takso võtma, lennujaamast saime viibates, kuid kohalik bolt töötas ka. Singapuris jäi meil külastamata moodne kunstimuuseum sadamas ja Gardens by the bay flower dome ja cloud forest, kus siseruumis on ka suur kosk. Ka Singapuri lennujaamas on suur kosk, mille ümber suur istumisala, päevasel ajal on see lennujaam mega. Tagasiminnes selgus aga et kui Su lend on kl 5:15 siis peale kl 23 kõik on kinni sh lounge’id, õnneks saime Starbucksis istuda. Ja laadida saab telefone ainult check ini alas. Kuid mälestused laadisid mõnusalt meeleolu. Olid ägedad 3 riiki 2 nädalas, lõppkokkuvõttes oligi tunne nagu see oleks olnud pikem aeg kui 2 ndl. Mõnuuuuuuus.
